Karpmani kolmnurk: miks tekib ja kuidas välja astuda?

Karpmani kolmnurk: miks tekib ja kuidas välja astuda?

Karpmani kolmnurk- kuidas leida väljapääs?

Mis on Karpmani kolmnurk?

1968. aastal sõnastas psühhiaater dr Stephen B. Karpman sotsiaalse mudeli, mida tuntakse nimedega: Karpmani draamakolmnurk, ohvri kolmnurk, kannatuste kolmnurk.

See on lihtne, aga väga täpne kirjeldus sellest, miks paljud konfliktid – nii kodus kui tööl – ei jõua kunagi tegelike lahendusteni.

Kaasaegses juhtimis- ja coachingu kontekstis nimetatakse seda mudelit sageli ka “võimumänguks” – see peegeldab dünaamikat, kus osapooled võitlevad positsiooni, tunnustuse või kontrolli pärast, sageli ilma, et nad ise seda teadvustaksidki.

Küsi endalt: Kas oled märganud, et mõni korduv töö- või peredraama näib alati lõppema samade süüdistuste ja rollidega?

Kus seda mustrit näha võib?

Dünaamikat võib märgata:

  • organisatsioonis – tiimikoosolekutel, osakondade vahelises suhtluses või kliendisuhetes,

  • ühiskonnas – meedias ja poliitikas, kus “draama” on igapäevane,

  • lähisuhetes – kui väikesed erimeelsused paisuvad korduvateks konfliktideks.

Ei ole suur liialdus öelda, et terve ühiskond on teatud mõttes läbi imbunud ohvrimentaliteedist.

Miks need mustrid tekivad?

Need rollid ei teki tühjalt kohalt. Väga sageli saavad need alguse lapsepõlvekodus, kus suhtlus ja reaktsioonid kujunevad vastusena pingetele, ootustele või konfliktidele.

See, kuidas lapsena õppisime reageerima, muutub alateadlikuks “retseptiks”, mida kordame hiljem partnerlussuhetes ja töökeskkonnas – isegi siis, kui olukord ja inimesed on täiesti teised.

Mõtle hetkeks: Kuidas reageeris sinu pere konfliktidele, kui olid laps? Kas näed samu mustreid ka täna?

Kuidas Karpmani kolmnurk käivitub?

Dünaamika võib alata märkamatult.

Ühel hetkel otsitakse lahendusi, järgmisel on kõik osapooled juba kindlates rollides – ja need rollid juhivad suhtlust rohkem kui tegelik probleem.

Enamasti saab mäng alguse ohvrirollist – kui keegi tunneb, et talle on tehtud liiga. Seejärel tekib kas abitus (ohver), rünnak (agressor) või sekkumine (päästja).

Karpmani draamakolmnurk

Kolm rolli ja nende psühholoogiline taust

Ohver (ka lapse roll)

Põhiuskumus: “Mu elu on raske ja keegi ei aita mind.”

Kasu: annab õiguse mitte vastutada ja jätab vastutuse teistele.

Hind: kinnistab abitust ja passiivsust, viib eemale lahendustest.

Näited:

Tööl: “Keegi ei arvesta minu arvamusega, pole mõtet midagi ette võtta.”

Peres: “Mina pean alati kõige rohkem kannatama.”

Agressor (ka kontrolliv lapsevanem)

Põhiuskumus: “Ma pean ise kõige eest vastutama ja teised ei tee nagunii midagi õigesti.”

Kasu: tekitab kontrollitunnet ja tuge positsiooni hoidmiseks.

Hind: lõhub usaldust ja tekitab kaitsepositsioone.

Näited:

Tööl: “See on kõik sinu süü – sa ei kuulanud mind.”

Peres: “Sa teed alati nii! Sa ei õpi kunagi!”

Päästja (ka päästja lapsevanem)

Põhiuskumus: “Minu väärtus sõltub sellest, kui palju ma teisi aitan.”

Kasu: annab tunde, et oled vajalik ja oluline.

Hind: hoiab teised sõltuvuses ja koormab end üle.

Näited:

Tööl: “Ma teen selle ise ära, nad ei saa sellega hakkama.”

Peres: “Ma lahendan selle teie eest ära, et te ei peaks muretsema.”

Muster ei kao iseenesest

Need rollid võivad konflikti käigus vahetuda – ohvrist võib saada süüdistaja, päästja võib langeda ohvriks.

Nagu ütleb vanasõna: “Kes teisele auku kaevab, see ise sinna langeb.” See iseloomustab hästi rollide vahetumist.

Kõik osapooled saavad dünaamikast alateadlikku “kasu”:

  • ohver saab õigustuse,

  • agressor näilise kontrolli,

  • päästja kinnituse oma väärtuslikkusest.

Paraku see takistab tegeliku lahenduse poole liikumist.

Millised on tagajärjed?

Kõige sagedamini me näeme, kuidas sellise suhtluse tulemusel:

  • Usaldus kaob ja suhted jäävad pinnapealseks, sest ei julgeta jagada oma tegelikke mõtteid ja tundeid.
  • Konfliktid korduvad, mis tekitab stressi ning viib läbipõlemiseni.
  • Meeskonnatöö kannatab ja innovatsioon pidurdub, sest iga initsiatiiv saab kiirelt karistatud.

    Kuidas Karpmani kolmnurgast välja astuda (4 sammu)

    Draamakolmnurk ei ole püsiv seisund. See on dünaamika, mida saab katkestada.

    Nelja sammu strateegia

    1. Märka ja teadvusta – millises rollis sa hetkel oled ja mis sind sinna tõmbas.
    2. Aktsepteeri – olukord on juba juhtunud, vali teadlikult, kuidas edasi minna. Vajadusel tee paus ja loo kontakt oma tundega.
    3. Korrigeeri – peegelda, kuidas sina olukorda näed, ja kuula, kuidas teised seda tõlgendavad.
    4. Integreeri – märka sarnaste olukordade kordumist ja vali teadlik kuulamine juba enne, kui draama algab.

    Rollipõhised väljumisstrateegiad

    Ohver: keskendu sellele, mida saad kontrollida, ja tee väike samm lahenduse poole.

    Agressor: muuda süüdistav “sina” keel “mina” keeleks. Näiteks: “Ma tunnen, et minu ettepanekut ei kuulatud.”

    Päästja: küsi alati enne sekkumist, kas abi on üldse vaja. Ja aktsepteeri, kui vastus on eitav.

    Refleksiooniküsimus: Millist rolli märkad endas kõige sagedamini?

    Mis saab edasi, kui me enam draamakolmnurgas ei “mängi”?

    Kolmnurgast välja astumine on alles algus. See toob kaasa:

    Vastutuse – iga inimene saab vastutada ainult selle eest, mida ta mõtleb, tunneb ja teeb. Igaüks vastutab ise oma valikute, otsuste ja seisundi eest.

    Vabaduse – kui mõistad, et kõik kogemused on sinu enda loodud, tekib sisemine vabadus ja võimekus oma elu juhtida.

    Kõige selgem märk, et oled draamakolmnurgast väljunud: ükski negatiivne sündmus ei “trigerda” sind enam. Sa suudad rahulikult möönda: “Nii on.”

    Kokkuvõtteks

    Küsi endalt täna: Millist rolli ma mängin kõige sagedamini – ohvrit, agressorit või päästjat?

    Pane kirja üks konkreetne samm, mida saad teha, et katkestada see muster ja liikuda lahenduse poole.

    Kui soovid praktikaid ja tööriistu, mis aitavad draamakolmnurga mustreid märgata ja lõpetada, võta minuga ühendust – koos leiame lahenduse.

    Karpmani kolmnurk: miks tekib ja kuidas välja astuda?

    Karpmani kolmnurk: miks tekib ja kuidas välja astuda?

    Karpmani kolmnurk- kuidas leida väljapääs?Mis on Karpmani kolmnurk? 1968. aastal sõnastas psühhiaater dr Stephen B. Karpman sotsiaalse mudeli, mida tuntakse nimedega: Karpmani draamakolmnurk, ohvri kolmnurk, kannatuste kolmnurk. See on lihtne, aga väga täpne kirjeldus...

    Kuidas võtta vastutus, kui ma ei ole rahul?

    Kuidas võtta vastutus, kui ma ei ole rahul?

    Mis asi see vastutus üldse on ning mille eest mina saan vastutuse võtta?Wikipeedia järgi on vastutus tagajärgede kandmine OMA tegude või tegemata jätmiste eest. Põhjus-tagajärg seos Esiteks on vaja mõista, et kõigepealt on teod ning nendele järgneb tulemus. Igal asjal...

    Kõik on võimalik!

    Võta minuga ühendust

     

    Telefon

    (372)-5660-4603

    E-posti aadress

    relika@edukaks.ee

     

    Kuidas võtta vastutus, kui ma ei ole rahul?

    Kuidas võtta vastutus, kui ma ei ole rahul?

    Mis asi see vastutus üldse on ning mille eest mina saan vastutuse võtta?
    Wikipeedia järgi on vastutus tagajärgede kandmine OMA tegude või tegemata jätmiste eest.

    vastutus

    Põhjus-tagajärg seos

    Esiteks on vaja mõista, et kõigepealt on teod ning nendele järgneb tulemus. Igal asjal on alati põhjus ning põhjusel on alati tagajärg. See on loodusseadus.

    Kui mina ise vastutan tagajärje eest, siis võtan vastutuse, et olen oma mineviku valikute ja otsustega loonud olukorra, kus ma täna olen. Jah, seal olukorras on ka teised inimesed, aga nemad on kõrvaltegelased, sest nad võimaldavad mul kogeda seda, mille ma endale olen valinud.

    Mina vastutan enda valikute ja otsuste eest. Kui ma olen tagajärje ehk tulemusega rahul, on tavaliselt kõik hästi. Aga mis siis, kui ma ei ole rahul?

    Vastutus tegude ja tegemata jätmisete eest

    Teiseks on vaja mõista, et vastutada saab ainult OMA tegude ja tegemata jätmiste eest.  Ma saan vastutada ainult selle eest, mida mina teen ning ma ei saa ega tohi võtta vastutust selle eest, mida keegi teine tegi või tegemata jättis.

    Ma ei saa valida, kuidas teine inimene käitub, seega ei ole võimalik ka selle eest vastutust võtta. Ammugi ei ole võimalik valida seda, mida teine inimene mõtleb või tunneb ning selle eest vastutada.

    Ometi võtame väga sageli vastutuse teise inimese eest läbi selle, kui jätame midagi ütlemata või tegemata, sest kardame teise inimese reaktsiooni, teadmata milline see üldse on. 

    Ma usun, et meil kõigil on olukordi, kus lõpuks julgust kokku võttes oleme mõne ebamugava teema lauale toonud ja pärast siiralt üllatunud, kuidas teine inimene reageeris. Olgu selleks siis palgakõrgenduse küsimine ülemuselt või oma vaatenurga väljendamine kallimale.

    Minu mõtted, minu tunded, minu teod

    Kolmandaks on meil vaja mõista, et tegudeni ja tegemata jätmisteni viib meid see, mida me mõtleme ja tunneme.

    Positiivne mõtteviis tekitab meis hea tunde, negatiivne mõtteviis seevastu halva tunde.

    Kui tunneme ennast hästi, siis me näeme valikuid ja võimalusi ning see paneb meid tegutsema. Ennast halvasti tundes istume “pimedas laua all” ning ei näe seda rikkalikku pidulauda, mis on meie jaoks kaetud ehk ei näe võimalusi. Oleme ohvrimeelsuses ja süüdistame teisi.

    Kui mõtlen, et minu kohtumine kliendiga ei suju ilmselt nii, nagu ma soovin, loon ma juba eelduse, mis suure tõenäosusega ka täitub, sest ma ju ootan sellist tulemust.

    Kui minu mõtted enne lavale astumist on meelestatud positiivselt, ma tunnen ennast enesekindlalt ja usun, et inimestele meeldib see, millest ma räägin ning nad elavad kaasa, siis ilmselt see ka nii saab olema.

    Meil on väga suur võimalus teha palju eeltööd oma peas ja seda nii positiivselt kui negatiivselt. Oskus on teha seda targalt ja teadlikult, sest minu mõtetest ja tunnetest sõltuvad minu tulemused.

    Kuidas võtta vastutus tulemuse eest, millega ma rahul ei ole?

     

    Esimene ja kõige olulisem samm on aktsepteerimine. 

    Seda eelkõige mitte ainult peas ja mõistusega, vaid päriselt ja oma kehas. Me ei saa muuta oma mineviku valikuid ja otsuseid, kui väga me seda ka ei sooviks. Aga saame luua endale teistsugust tulevikku ja selleks saame teha juba täna uusi valikuid ja otsuseid valides seda, mida päriselt soovime.

     

    Teiseks saame valida oma suhtumise tulemustesse. 

    Meil on valik, kas me näeme head või halba. Kas suhtume positiivselt või negatiivselt. Sealhulgas võivad ka näiliselt väga halvad asjad olla olulised murdepunktid selleks, et jõuda selleni, mida soovime. 

    Jäädes tulemuste osas neutraalseks ja nähes pigem head, saame teha tasakaalukamaid (loe: emotsioonivabasid) otsuseid tuleviku osas.

    Keerulistes olukordades võib meid edasi aidata Lennart Meri tuntud ütlus “Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.”

     

    Kolmas tähtis samm on mõista, mis tõi meile kehva tulemuse. 

    Siinkohal on oluline tuua välja kõik mõjutajad ning teha seda võimalikult neutraalselt, sest ükski mõjutaja ei ole teistest tähtsam, küll on mõne teguri mõju suurem kui teisel. 

    Näiteks oli kehva viljasaagi mõjutajaks nii halb ilm kui ka kehv seemne kvaliteet. Esimest meil mõjutada ei ole võimalik, teist aga küll, tehes teistsuguse ostuotsuse.

    Samuti on oluline teadvustada kõik see, mida me konkreetse teema kohta usume või arvame ehk mis on meie hoiak. Kui me juba eos eeldame ja ootame, et selle aasta müügitulemused saavad olema keskmisest madalamad, siis kuidas saaksid olla tulemused teistsugused?

    Lisaks võivad olla mõjutajad nii loogilised kui taju põhised. Ma tegin selle otsuse või valiku selle pärast, et see tundus minu jaoks sel hetkel õige. Kas ma usaldasin sealjuures oma sisetunnet või lähtusin oma mõistusest ja loogikast?

     

    Neljandaks on vaja viia fookus iseendale. 

    Kui ma ei saa võtta vastutust selle eest, mida keegi teine mõtles, ütles või tegi, siis ma ei saa seda ka muuta. Aga ma saan muuta seda, mida mina teen ja kuidas ma asjadesse suhtun.

    Mida saan mina teha alates tänasest teistmoodi ning milline mõtteviis toetab mind selle muudatuse sisse viimisel?

    Ma saan teha teistsuguse valiku, kui ma midagi ostan. Kas ma lähtun toote ostmisel kvaliteedist või hinnast?

    Kas ma usun (ja seda päriselt ning keha tasandil), et minu otsus toob mulle soovitud tulemuse?

     

    Viiendaks: tee otsus!

    Siin on oluline mõelda ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Soovitud tulemust ei too mulle see, kui ma tegelikult ei ole päriselt kindel, kas see on see, mida tegelikult soovin.

    Kui ma ronin mäe otsa, aga see mägi ei ole tegelikult see mägi, mille otsa ma soovin ronida, siis ma jõuan küll kohale, aga suure tõenäosusega ei koge ma seda oodatud õnne ja rahulolu tunnet kohale jõudes. Valides kohe alguses õige mäe või vähemalt suuna mäe poole liikumiseks, hoiab kokku väga palju ressurssi, alahindamata sealjuures kogemuse olulisust.

     

    Kokkuvõtteks

    Oluline on vältida enesesüüdistamist, sest see ei vii edasi. Vaja on teha teistsuguseid otsuseid ja valikuid. See on meile kõigile kättesaadav tööriist, mis annab tulemuse, kui seda teadlikult kasutada. Mis kehvasti, see uuesti!

    Meil ei ole väga palju häid eeskujusid vastutuse võtmisel, aga leia see üks, kes saab sellega hästi hakkama. Vastutuse võtmine on oskus ja seda saab õppida.

    Kui ma võtan vastutuse, siis ma olen vaba. Olen vaba välistest piirangutest, mida mina ei saa mõjutada. Vabadus on see, mis annab tiivad ning teeb kõik võimalikuks.

    Loomulikult on kõige lihtsam mitte võtta vastutust ning süüdistada, hädaldada ja õigustada. Kuid sellest ei muutu kahjuks midagi paremaks mitte kellegi jaoks. Kehvad tulemused tulevad ikka ning nõiaring jätkub.

    Vastutuse võtmine ei ole lihtne, sest see eeldab iseendale otsa vaatamist ja oma valikute ja otsuste tunnistamist ning enda mustrite ja traumadega tegelemist. Aga see on võimalik, kui on olemas tahe.

    Kas oled valmis võtma vastutuse oma elu eest ja tegema teadlikke valikuid, mis viivad sind soovitud tulemusteni? Toetan sind coachina, et saaksid avastada, kuidas oma mõtteviisi ja tegudega luua rahuldustpakkuv elu.

    Karpmani kolmnurk: miks tekib ja kuidas välja astuda?

    Karpmani kolmnurk: miks tekib ja kuidas välja astuda?

    Karpmani kolmnurk- kuidas leida väljapääs?Mis on Karpmani kolmnurk? 1968. aastal sõnastas psühhiaater dr Stephen B. Karpman sotsiaalse mudeli, mida tuntakse nimedega: Karpmani draamakolmnurk, ohvri kolmnurk, kannatuste kolmnurk. See on lihtne, aga väga täpne kirjeldus...

    Kuidas võtta vastutus, kui ma ei ole rahul?

    Kuidas võtta vastutus, kui ma ei ole rahul?

    Mis asi see vastutus üldse on ning mille eest mina saan vastutuse võtta?Wikipeedia järgi on vastutus tagajärgede kandmine OMA tegude või tegemata jätmiste eest. Põhjus-tagajärg seos Esiteks on vaja mõista, et kõigepealt on teod ning nendele järgneb tulemus. Igal asjal...

    Kõik on võimalik!

    Võta minuga ühendust

     

    Telefon

    (372)-5660-4603

    E-posti aadress

    relika@edukaks.ee