Karpmani kolmnurk- kuidas leida väljapääs?

Mis on Karpmani kolmnurk?

1968. aastal sõnastas psühhiaater dr Stephen B. Karpman sotsiaalse mudeli, mida tuntakse nimedega: Karpmani draamakolmnurk, ohvri kolmnurk, kannatuste kolmnurk.

See on lihtne, aga väga täpne kirjeldus sellest, miks paljud konfliktid – nii kodus kui tööl – ei jõua kunagi tegelike lahendusteni.

Kaasaegses juhtimis- ja coachingu kontekstis nimetatakse seda mudelit sageli ka “võimumänguks” – see peegeldab dünaamikat, kus osapooled võitlevad positsiooni, tunnustuse või kontrolli pärast, sageli ilma, et nad ise seda teadvustaksidki.

Küsi endalt: Kas oled märganud, et mõni korduv töö- või peredraama näib alati lõppema samade süüdistuste ja rollidega?

Kus seda mustrit näha võib?

Dünaamikat võib märgata:

• organisatsioonis – tiimikoosolekutel, osakondade vahelises suhtluses või kliendisuhetes,

• ühiskonnas – meedias ja poliitikas, kus “draama” on igapäevane,

• lähisuhetes – kui väikesed erimeelsused paisuvad korduvateks konfliktideks.

Ei ole suur liialdus öelda, et terve ühiskond on teatud mõttes läbi imbunud ohvrimentaliteedist.

Miks need mustrid tekivad?

Need rollid ei teki tühjalt kohalt. Väga sageli saavad need alguse lapsepõlvekodus, kus suhtlus ja reaktsioonid kujunevad vastusena pingetele, ootustele või konfliktidele.

See, kuidas lapsena õppisime reageerima, muutub alateadlikuks “retseptiks”, mida kordame hiljem partnerlussuhetes ja töökeskkonnas – isegi siis, kui olukord ja inimesed on täiesti teised.

Mõtle hetkeks: Kuidas reageeris sinu pere konfliktidele, kui olid laps? Kas näed samu mustreid ka täna?

Kuidas Karpmani kolmnurk käivitub?

Dünaamika võib alata märkamatult.

Ühel hetkel otsitakse lahendusi, järgmisel on kõik osapooled juba kindlates rollides – ja need rollid juhivad suhtlust rohkem kui tegelik probleem.

Enamasti saab mäng alguse ohvrirollist – kui keegi tunneb, et talle on tehtud liiga. Seejärel tekib kas abitus (ohver), rünnak (agressor) või sekkumine (päästja).

Kolm rolli ja nende psühholoogiline taust

Põhiuskumus: “Mu elu on raske ja keegi ei aita mind.”

Kasu: annab õiguse mitte vastutada ja jätab vastutuse teistele.

Hind: kinnistab abitust ja passiivsust, viib eemale lahendustest.

Näited:

Tööl: “Keegi ei arvesta minu arvamusega, pole mõtet midagi ette võtta.”

Peres: “Mina pean alati kõige rohkem kannatama.”

Põhiuskumus: “Ma pean ise kõige eest vastutama ja teised ei tee nagunii midagi õigesti.”

Kasu: tekitab kontrollitunnet ja tuge positsiooni hoidmiseks.

Hind: lõhub usaldust ja tekitab kaitsepositsioone.

Näited:

Tööl: “See on kõik sinu süü – sa ei kuulanud mind.”

Peres: “Sa teed alati nii! Sa ei õpi kunagi!”

Põhiuskumus: “Minu väärtus sõltub sellest, kui palju ma teisi aitan.”

Kasu: annab tunde, et oled vajalik ja oluline.

Hind: hoiab teised sõltuvuses ja koormab end üle.

Näited:

Tööl: “Ma teen selle ise ära, nad ei saa sellega hakkama.”

Peres: “Ma lahendan selle teie eest ära, et te ei peaks muretsema.”

Muster ei kao iseenesest

Need rollid võivad konflikti käigus vahetuda – ohvrist võib saada süüdistaja, päästja võib langeda ohvriks.

Nagu ütleb vanasõna: “Kes teisele auku kaevab, see ise sinna langeb.” See iseloomustab hästi rollide vahetumist.

Kõik osapooled saavad dünaamikast alateadlikku “kasu”:

• ohver saab õigustuse,

• agressor näilise kontrolli,

• päästja kinnituse oma väärtuslikkusest.

Paraku see takistab tegeliku lahenduse poole liikumist.

Millised on tagajärjed?

Kõige sagedamini me näeme, kuidas sellise suhtluse tulemusel:

• Usaldus kaob ja suhted jäävad pinnapealseks, sest ei julgeta jagada oma tegelikke mõtteid ja tundeid.
• Konfliktid korduvad, mis tekitab stressi ning viib läbipõlemiseni.
• Meeskonnatöö kannatab ja innovatsioon pidurdub, sest iga initsiatiiv saab kiirelt karistatud.

Kuidas Karpmani kolmnurgast välja astuda (4 sammu)

Draamakolmnurk ei ole püsiv seisund. See on dünaamika, mida saab katkestada.

Nelja sammu strateegia

1. Märka ja teadvusta – millises rollis sa hetkel oled ja mis sind sinna tõmbas.
2. Aktsepteeri – olukord on juba juhtunud, vali teadlikult, kuidas edasi minna. Vajadusel tee paus ja loo kontakt oma tundega.
3. Korrigeeri – peegelda, kuidas sina olukorda näed, ja kuula, kuidas teised seda tõlgendavad.
4. Integreeri – märka sarnaste olukordade kordumist ja vali teadlik kuulamine juba enne, kui draama algab.

Rollipõhised väljumisstrateegiad

Ohver: keskendu sellele, mida saad kontrollida, ja tee väike samm lahenduse poole.

Agressor: muuda süüdistav “sina” keel “mina” keeleks. Näiteks: “Ma tunnen, et minu ettepanekut ei kuulatud.”

Päästja: küsi alati enne sekkumist, kas abi on üldse vaja. Ja aktsepteeri, kui vastus on eitav.

Refleksiooniküsimus: Millist rolli märkad endas kõige sagedamini?

Mis saab edasi, kui me enam draamakolmnurgas ei “mängi”?

Kolmnurgast välja astumine on alles algus. See toob kaasa:

Vastutuse – iga inimene saab vastutada ainult selle eest, mida ta mõtleb, tunneb ja teeb. Igaüks vastutab ise oma valikute, otsuste ja seisundi eest.

Vabaduse – kui mõistad, et kõik kogemused on sinu enda loodud, tekib sisemine vabadus ja võimekus oma elu juhtida.

Kõige selgem märk, et oled draamakolmnurgast väljunud: ükski negatiivne sündmus ei “trigerda” sind enam. Sa suudad rahulikult möönda: “Nii on.”

Kokkuvõtteks

Küsi endalt täna: Millist rolli ma mängin kõige sagedamini – ohvrit, agressorit või päästjat?

Pane kirja üks konkreetne samm, mida saad teha, et katkestada see muster ja liikuda lahenduse poole.

Kui soovid praktikaid ja tööriistu, mis aitavad draamakolmnurga mustreid märgata ja lõpetada, võta minuga ühendust – koos leiame lahenduse.